Keerdtrepist üles

Tänane kinnitus:

Kadri Voorand on täiesti õigustatult Eesti džässi valitsejanna. Super! Bänd ka.

Vahepeal loetud:

Friedenthal, Mesilased
Hargla, Oleviste mõistatus
Hargla, Rataskaevu viirastus
Hargla, Timuka tütar

Tammsaare, Tõde ja õigus I (pooleli II)

Teatris:

Nii see on (kui teile nii näib)
Maailmale nähtamatud pisarad
Keti lõpp
Hamlet

Kinos “Elavad pildid”

Klubis:

Elephants from Neptune / Slippery Slope
Marten Kuningas / Zebra Island

Nõndaks.

Detsembris sai “Oblomovit” vaatamas käidud ja mõeldud, et peaks ikka rohkem vene kirjandust lugema. Ka. (Aga mitte ainult.)

Igatahes aasta alguses on loetud:

* Lermontov, Meie aja kangelane (ehk jõuan veel paar kohta välja kirjutada, leheküljenumbrid on meeles…)
* Oksanen, Kui tuvid kadusid (meeldis rohkem kui “Puhastus”, hoolimata rohketest identiteedivahetustest… meenus üks lugu isalt, tegevus 1961: nagu põnevusfilmist, kui poleks päris…)
* Gorki, Ema (nii palju kontraste… et ei mõjugi päris punaselt…)
* Bulgakov, Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda

Jah. Ja mina katsun rohkem kirja panna. Sest üks hullus saab homme mõningase kulminatsiooni ja mina kavatsen edaspidi pisut rahulikumalt võtta.

Selle kõrvalt on parajasti väike krimka käsil.

Dahl, Keegi sinu moodi

Zusak, Sõnumitooja

Murakami, Elevant haihtub

Kivirähk, Leiutajateküla Lotte

McEwan, Päikesest

Kivirähk, Kaka ja kevad

Nabokov, Kuningas. Emand. Poiss.

Hvostov, Sillamäe passioon

Barrie, Peeter Paan

Gailit, Nipernaadi

Schmitt, Viplala lood

Vivier, Väike teater

Uspenski, Karusloomade internaatkool

Giordano, Algarvude üksildus

DiCamillo, Mustkunstniku elevant

Sachar, Augud

Krüss, Timm Thaler ehk Müüdud naer

Čtvrtek, Rumcajs

Steinbeck, Vihakobarad

Steinbeck, Pärl

Ogawa, Majapidaja ja professor

Myers, Jutuvestja

Sachar, Pahupidikooli isemoodi lood

Barbery, Siili elegants

Houellebecq, Elementaarosakesed

Harris, Voonakeste vaikimine

Lawrence, Lady Chatterley armuke

Gaarder, Sofie maailm

Juur & Kivirähk, Wremja: Zorro märk

Scott Fitzgerald, Sume on öö

Aasta saak seega 30 (aga tegelikult olen terve portsu pisemat lektüüri kirja panemata jätnud…). Eks järgmine aasta püüan paremini 🙂

Samas, kui arvestada, et lubasin endale, et loen iga kuu ühe raamatu, siis tuleb täiskasvanute kirjandustki piisavalt kokku, et rahul olla.

Teatriga läks sel aastal kehvemini: arenguruumi on. Õnneks aega vist uuel aastal ka rohkem.

Võtsin raamatukogust “Elementaarosakesed”, mis ilmudes kangesti kiiresti läbi müüdi… Ja lugesin läbi. Tegelikult kahtlen, kas teist korda kunagi lugeda tahaksin, nii et ehk ongi hea, et endal pole. Üht-teist arvasin sellest küll. Aga hetkel ei ole mahti kirja panna (mis ilmselt tähendab, et jääbki kirja panemata…)

Täna lõpetasin “Jutuvestja”. Ei saa öelda, et eriti meeldinud oleks 🙂 Selline grafomaaniamaiguline üllitis, mille tõlge sisaldab kahetsusväärselt palju inglise keelele omast lausemoodustust. Lõpuni jõudmine oli ikka paras eneseületus.

Seevastu “Siili elegants” oli täiesti minu maitsele. Olen vaimustuses. See on selline raamat, mis lülitab su täiesti sundimatult oma rütmi peale.  Loed aeglaselt ja mõnuga. Naudid.

Vahepeal teinegi Steinbecki teos, mida omaaegsed otsustajad kunstiliselt küündimatuks ei tituleerinud (“Pärl”).

Ja siis veel “Majapidaja ja professor”. Väga tahaks teada, miks ruutu märkivad “kahed” superscript’i tõstetud polnud 🙂 Pärast pikka päeva võttis kohati ikka nõutuks küll. No näiteks võrdused stiilis “22+32=13”. Tea, kas trükikurat kalpsas viimasel hetkel kohale või ei saanud humanitaarid arugi, et midagi valesti on?

Võimalik, et midagi veel. Aga ega ma endal eriti raamatuid lugeda ei luba 🙂

“Seenelkäiku” käisime vaatamas.

Ja “Cancuni” Draamateatris, mis oli peaaegu maha visatud aeg. Ikka väga nõrk tükk, just näidend ise. Sellest ei suudaks vist parimgi lavastaja midagi mõistlikku teha, näitlejatest, vaesekestest, rääkimata.

“Vihakobarad” läbi, suvelektüüri kuulus ka “Leedi Chatterley armuke”.

Keegi võiks vahepeal midagi huvitavat välja anda… Tahaks midagi uut. Ehkki viimaks vanemate raamatute lugemiseni jõuda on ka vahva.

“Kirjandusministeeriumi” täitsa ootan juba.

Lugesin “Voonakeste vaikimise” läbi. Ja nüüd kugistan “Vihakobaraid”.

Teatrisse suve jooksul ei jõudnudki. Kahjuks. Aga sügishooaeg tõotab see-eest huvitav tulla 🙂

Niisiis. Mõned raamatud jälle loetud ja kirja panemata. Kindlasti pooled ununevad veel 🙂

“Algarvude üksildus” – raadios loeti ette, tahtsin teada, mis edasi ja mis vahepeal. Sest ega iga kord ei sattunud ju peale ka. Päris sümpaatne lugemine. Kui väga pinnapealselt suhtuda, siis võib-olla natuke liiga emo 🙂 Liiga moodne, ühesõnaga. Aga täitsa meeldis.

Lasteraamatutest “Mustkunstniku elevant” – meeldis, sest kõik olid head 🙂 Oli tüdrukukesel orbudekodus heasüdamlik nunn, olid ka vanal sõjardil omad head küljed jne. Lihtsalt olud ei olnud kõige paremad. Väga armas ja südamlik. Ja ilusate illustratsioonidega.

“Augud”. Nojah, nüüd ma tahan jälle pahandada. Kui Paabeli torni auhinda poleks, siis ilmselt nii väga ei tahakski. Kuigi noh, tuub, mis osutub huulepulga korgiks, ei kõla loogiliselt. Eriti kui “tube’i” esimene vaste on väiksem toru või silinder. Pluss terve hulk typo-tüüpi vigu, mis ehk pigem toimetaja kapsaaeda. Aga sisuliselt muidugi täitsa okei.

“Timm Thaler ehk Müüdud naer”. Ma saan aru küll, miks see paljude lemmikraamat oli. Minul lapsepõlves polnud… Aga ega praegugi hilja ole lugeda:) Väga hea raamat, tõesti.

“Rumcajs” on pooleli. Kui ma väike olin, lugesin seda kooli raamatukogus. See uus on väga ilus oma suurte värviliste piltidega. Ja samas pole ainult pildiraamat. Mõnus.

Eks vist mõndagi on juba meelest ka läinud, aga nii juhtub, kui hoolikalt kõike kirja ei pane.

Igatahes olen hoolega lugenud lasteraamatuid – “Viplalat”, “Väikest teatrit” ja “Karusloomade internaatkooli”.

“Väike teater” oli väiksena mu eriline lemmik 🙂 “Viplala” on ka klassika. Kui mul oleks koer, siis ma paneksin talle nimeks Kirp. Aga perekond Blomi moodi kassile Parm nimeks panna on ka väga mõistlik mõte. Ja “Karusloomade internaatkool” peegeldas võrratult oma ajastut. Et vahepeal saadetakse poesappa aega viitma ja meelt lahutama vmt 🙂 Tänapäeva lapsele tuleks seda küll hirmus palju ümber tõlkida ja seletada… Mis ei tee Uspenskit kuidagi vähem vahvaks.

/See on nüüd see koht, kus tuleb õhata, et tahaks juba kellelegi ette hakata lugema :)/