Mul on korralik kapitäis lasteraamatuid. Enamasti väga head, sellised, mis peavad endast lugu pidaval tulevasel lapsevanemal olemas olema 
Aga siis on veel mõned kingitud raamatud, mida ma lahti pole teinud. Nojah. Eile siis ühe tegin. Lahti. Ja kahetsen siiralt.
Ka mina olen nühkinud koolipinki 10. keskkoolis Vanemuise tänaval, aga see, et kunagi varem on seal keegi poiss grafomaaniat põdenud, pole kindlasti piisav põhjus, et seda [lisa sobiv kehva kvaliteeti väljendav sõna] avaldada ja/või lugeda.
Minu kaasa joonistas lapsepõlves kaustikute kaupa koomikseid, mida on ülimalt vahva sirvida. Aga need kuuluvad oma aega ja konteksti. Nende auditoorium ongi toonased klassikaaslased, sugulased ja teised, kel mingi isiklikumat laadi huvi või nostalgia.
“Horlok ja ürgvärava võti” võinuks päris kindlasti ka aegade hämarusse jääda. Kui selle saamislegendi üldse puhta kullana võtta.
Lisan: ma ei usu, et viga on selles, et ma pole väike poiss. Raamatud, mida armastasin väiksena, tunduvad ka praegu head. Raamatud, mida väiksena lugeda ei suutnud või tahtnud, tunduvad praegu üldjuhul enam-vähem. Ja head ulmet ma armastan.
Kui mõni partei tänavu oma plakatite kujundajale maksis, on põhjust raha tagasi küsida.
Teksti õnneks plakatitel enamasti eriti ei ole Aga mis IRLi lubatud tasuta kõrgharidusse puutub, siis käsi püsti, kes on nõus noortele tasuta loenguid ette valmistama ja läbi viima, kodutöid parandama ja juhendama… Sest õppemaksuta ja tasuta pole ju päris üks ja seesama?
Filed under: Närimised
Mihkli hotellist on saanud Kreutzwald Hotell Tallinn.
Vrd Eesti keele käsiraamat, hulk keeleinimeste soovitusi jmt
Ja siis meeldib mulle veel “day-spaa” kodulehel. Otsustaks siis ära, kas “päevaspaa” või “day-spa”?
Nädala eest sai käidud Alice’it vaatamas. Seda va dubleeritud varianti.
Tõele au andes paistis välja küll, et dublaažiga oli vaeva nähtud. Aga. Üks väga suur aga. Kui on olemas absoluutselt geniaalne Jaan Krossi tõlge, mis on Tõnu Aava tõlgenduses tervele põlvkonnale ajju sööbinud, siis miks ometi hakata seda ümber tõlkima? Kas hea tõlkija peab end targemaks? Välja väga ei paistnud…
Lugu oli kah nagu ta oli. Oodanuks enamat. Maailm oli loodud täitsa tore ja visuaalne pool mõjus mõnusalt, aga… lugu! See ei ole ju see lugu. Tühja sellest, et Alice on täiskasvanu ja rändab tagasi lapsepõlvetrauma tekitanud paika. Aga… Kogu iseloom oli tegelastest minema nühitud. Vaimukus täpselt niisamuti. Visuaal võidutseb, aga sisu kannatab. Burtonilt oleks ikka oluliselt suuremat kiiksu oodanud (küllap on siin Disney nõuded mängus, aga ikkagi).
Oeh. Ja ikkagi. No ei saa üle ega ümber. Mis mõttes jabur teelaudkond on “segi”? Sai ikka kindlasti parem või?
/”Alice” on mu lemmikraamat paljus just Krossi tõlke pärast, küllap ma seetõttu olengi nii emotsionaalne…/
… Alice istus õige tüdinenult õe kõrval jõepervel ja arutles uniselt ja roiult, kas lõbu, mida saaks karikakrapärja punumisest, kaaluks üles püstitõusmise ja karikakarde noppimise vaeva …
Filed under: Närimised
Üldiselt on ju kaks suurt suunda, milles telekanalid omavahel konkureerivad: reklaamiraha ja vaatajate tähelepanu. Tallinna televisioon ei soovi väidetavasti kumbagi? Aga milleks siis üldse? Et oleks väljund? Kas kodanikuühendused on huvitatud väljundist, mis ei jõua kuhugi? Või ongi eesmärk, et põhimõtteliselt oleks nagu ka teistele organisatsioonidele väljundit pakutud, aga nad pole huvitatud, niisiis saab kanalist keskerakonna isiklik hääletoru?
Loogika otsimine on vist naiivne tegevus. Pigem siis soostuda, et mina ei mõista ega hakkagi mõistma.
Filed under: Närimised
… aga kavakirjelduste puhul pole lugu sugugi nii roosiline.
Näiteks: ma ilmselgelt ei ole kanali ja sarja piisavalt sage vaataja, et aru saada, mida on mõeldud lausega “Dr Henry Lee juhtumifailid äratavad ellu põnevad juurdlused kuulsast kriminalistikateadlasest.”
Või: “Komöödiaseriaal kolme lapse isast ja õnnelikult abielus olevast Jimist.” (need on vist kaks erinevat inimest?) “Jimi naine Cheryl on tark ja elukogenud, kelle õde Dana on reklaamiagentuuri asepresident ning kes väga armastab Jimiga sõnasõda pidada.” (say what?)
Või: “Lugu draamast, mis ümbritseb perekonna järeltulijate ümber.” Ei kommenteeri.
Oehjah.
Armastatuimaks sõnaks neis tutvustustes on konkurentsitult “müstiline”. Küll on müstiline J.B. Fletcher (“kes leiab ennast uurimast mõrvu”), küll see, mis toimub “Meeleheitel koduperenaistes”, küll umbes kõik kuriteod, mis krimisarjades korda saadetakse, roimarid ise pealekauba. Müstiline teatavasti tähendab aga suisa üleloomulikult salapärast… Võimas, pole midagi öelda.
Telekava ei ole ja võib-olla ei peagi olema kuigi väärt lektüür, aga… Eriti praegusel digikava ajastul võiks sellistele asjadele mingisugustki tähelepanu ju pöörata. Või keerata google translate naljaks, umbes nagu see kõnesüntesaatoriga roheline konn, keda ma veel näinud ei ole.
Filed under: Närimised
Meie tore kollane meedia helesinisel arvutiekraanil oskab aeg-ajalt rääkida väga põnevatest kohtadest… Võõrapärane, see on hea, ilus, salapärane ja kättesaamatu. Nojah, kollane meedia kolletagu, aga… Mul on kodus kogunisti kaks raamatut, mis kinnitavad, et nende autor Alessandro Baricco on sündinud Turinis. Mida sellest küll arvata?
Tegelikult tabasin end jälle mõttelt, et on tore, et on olemas kohanimede andmebaas. Kui keegi sinna vaid piiluda viitsiks, kui loomulikust intelligentsist väheks jääb…
