Mul on korralik kapitäis lasteraamatuid. Enamasti väga head, sellised, mis peavad endast lugu pidaval tulevasel lapsevanemal olemas olema 
Aga siis on veel mõned kingitud raamatud, mida ma lahti pole teinud. Nojah. Eile siis ühe tegin. Lahti. Ja kahetsen siiralt.
Ka mina olen nühkinud koolipinki 10. keskkoolis Vanemuise tänaval, aga see, et kunagi varem on seal keegi poiss grafomaaniat põdenud, pole kindlasti piisav põhjus, et seda [lisa sobiv kehva kvaliteeti väljendav sõna] avaldada ja/või lugeda.
Minu kaasa joonistas lapsepõlves kaustikute kaupa koomikseid, mida on ülimalt vahva sirvida. Aga need kuuluvad oma aega ja konteksti. Nende auditoorium ongi toonased klassikaaslased, sugulased ja teised, kel mingi isiklikumat laadi huvi või nostalgia.
“Horlok ja ürgvärava võti” võinuks päris kindlasti ka aegade hämarusse jääda. Kui selle saamislegendi üldse puhta kullana võtta.
Lisan: ma ei usu, et viga on selles, et ma pole väike poiss. Raamatud, mida armastasin väiksena, tunduvad ka praegu head. Raamatud, mida väiksena lugeda ei suutnud või tahtnud, tunduvad praegu üldjuhul enam-vähem. Ja head ulmet ma armastan.
Filed under: Kultuur
Lugesin elus esimest korda “Nipernaadit”. Tean, et kaalusin seda teismelisena korra käes, aga miks ei lugenud, ei mäleta. Imelik igatahes.
Aga küll on hea lugeda kaunist keelt ja fantaasiaküllaid lugusid. Kirjutasin paar kohta välja ka:
/…/ Ma ei taha teilt kübetki rikkust, sest olen ise tuhat korda rikkam: mul on põhjamaal õõtsuvaid metsi ning üle nende lendlevad kluugutavad metshaned. Mul on niite ning seal õitsevad meelislilled veetlevamalt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud, ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid, oleks, nagu kohiseks meri. Ning päike on mul, see särab ja hiilgab isegi keskööl. /…/ lk 120
/…/ Ei, ei, kuidas armastaksin sind, kui sul on uhked laevad ning sa käsutad inimesi, kas jääbki sul enam aega minu jaoks? Mul on enesel kaks tugevat kätt ning nendega rühin ma elust läbi. Nendega jõuan end toita ja katta, aga suuremast ma ei hooligi. Ning kui vahel hakkavad tõusma suuremad ihad ja tahtmised, küllap jooksen siis paar korda randa vaatama – aga ehk meri uhtus ometi minu jaoks midagi kaldale? Ning kui olen jooksnud ühes tuultega, tulen koju ja lohutan end: eile ning täna polnud midagi, aga torm on nii vali ja lained nii suured, homseks toovad need kindlasti mulle pärlihunniku! /…/ lk 332
Kuidagi rikkusega said need lõigud seotud, ma ei usu, et sellest midagi järeldama peaks… Eriti arvestades, et katsusin tähendusrikkamate kohtade leheküljenumbreid meeles pidada, aga ei leidnud hiljem “meeles peetud” lehekülgedelt soovitud kohti üles. Nojah. Mis aga rikkusesse puutub, siis see meenutab üht kunagi loetud luuletust, kus olid read (umbes):
Mis rikkust soovida ma võiksin veel?
Sind. Sind?
Kuid sa pole rikkus, oled vaesus mul,
see reedab viletsat fantaasiat, et peale sinu mitte miskit
välja võluda ei suutnud minu mõtteist tulvil pea.
Filed under: Kultuur
Nõndaks. Kaks etendust nähtud, meeleolu hea.
Kui päris aus olla, üllatusin “Nullpunkti” puhul meeldivalt. Üks kõige paremini tehtud tudengilavastus, mida näinud olen (ja nähtud neid nagu oleks). Päris asjalikud noored tunduvad.
Lavastus… Ma ei tea, võib-olla oli see näitleja-tegelaskuju eristamine ja mitme erineva tegelase mängimise seletamine algajale teatrikülastajale vajalik, aga ma millegipärast kahtlen selles. Ehk siis, see nö raam ei olnud ülearu otstarbekas. Aga samas häirima ka väga hullusti ei jäänud.
Ja teiseks “Hea, paha ja inetu” VAT-teatris. Ma olin ka väiksena poiss (loe: ehitasin onni, ronisin igale poole ja mängisin luurekat) ja tundub, et VATi näitlejad on suurtena ka. Selline mõnus hea-tuju-etendus väga vahvate leidudega. Võrdlus on ilmselt meelevaldne, aga hiilgav keskkonna loomine minimalistlike vahenditega tõi meelde No “Seitse samuraid”.
Mulle tegelikult üliväga meeldivad etendused, mis mulle meeldivad, aga mille kohta ma väga palju kirjutada või öelda ei oska. Muidugi need paar kontekstita tsitaati mõjusid tervikut lõhkuvana, aga tühja sellest.
Aga vanniraamat on mul praegu “Peeter Paan”.
Filed under: Kultuur
Sellest blogist ongi saanud koht, kus aasta lõpus üle lugeda, mitu raamatut nähtud ja etendust loetud sai. Või noh, vastupidi. Igatahes lugesin lõpuks Leiutajateküla Lotte läbi (ja vaatasin seda kuujänestega filmi, mis meeldis mulle rohkem kui esimene). 
Ühtlasi peaks vist ostetud raamatud ka üles lugema, siis saaks vaadata, kas loetuid tuleb rohkem või vähem kui ostetuid. Praegu pooleli McEwani “Päikesest”.
Raamatupoodidest rääkides: “Rahva raamat” meeldib mulle viimasel ajal eriti kahel põhjusel: tudengi teisipäeva ja aegumatute kinkekaartide pärast. Päris hea oli leida poolteist aastat kadunud olnud kinkekaarte ~75 EURi väärtuses ja siis need probleemideta elamusteks vahetada.
Teatris vahepeal nähtud No “Võtame uuesti”, mis sobis nagu rusikas silmaauku. St oli piisavalt tempokas ja köitev, et muremõtted jmt peast minema pühkida. Olen kindlasti näinud varem ka etendust või paari, kus sama asi mitu korda läbi etendatakse, aga esimest korda see tõepoolest õigustas ennast. Iga kord läkski asi jaburamaks ja kiiremaks ja naljakamaks. Tore.
Märtsis ootavad järgmised etendused. Eeldatavasti üks kobe ja teine vilets Vähemalt on see vilets kolm päeva enne seda, mis parem tõotab tulla…
Filed under: Kultuur
Kiirustamise vahele väike vahearuanne jälle:
Teatris:
NO-teatri “Kes kardab Virginia Woolfi?”
Vanemuise “Mary Poppins”
Ausõna midagi oli veel, aga mis ei meenu, see ei meenu
Filed under: Kultuur
Tartu Uue Teatri Grapsi-tribüüt õnnestus. Ja kuidas veel.
Minnes ei teadnudki nagu, kas minna kõrgete ootustega (“Ird, K.” on ju suurepärane ja teisedki Uue teatri asjad väga-väga head), või siis igaks juhuks suuri ootusi püstitamata – ikkagi esimene Annuse lavastajatöö, mida näen, pealegi puudus Haasma lauljavõimetest ka igasugune ülevaade. Rääkimata kõikvõimalikest libeda tee kohtadest, mida hea fantaasiaga kerge välja mõelda;)
Aga. Oli nalja, oli omajagu mõtlemisainet, oli palju head muusikat, oli vaimukaid leide. Bänd oli super ja heli väga hea, andis vaat’ et nii mõnelegi rock-kontserdile silmad ette.
Muidugi oleks hea, kui enam-vähem kõik statistikesed kujutaksid enam-vähem ette, mida nad parajasti laval tegema peavad. Et ei tekiks olukorda, kus laval on tantsunumbrikese ajal kolm enam-vähem koordineeritud tegelast ja üks peata kana. Ja noh, isegi alternatiivteatri rokietendus ei ole minu arust koht, kus õlut juua ja purkidega kolistada (kultuuriinimene=?kultuurne inimene).
Filed under: Kultuur
Eks pean minagi alustama sellest, et Sarneti “Idioot” ei ole Dostojevski “Idioot”.
Vähe sellest. Väga tugev alustekst on väga libe tee. Ja Sarneti “Idioodi” stsenaarium on selle hea näide. Ma ei väida sugugi, et kui miski on millegi ainetel, peab see olema detailitruu ümberjutustus, tõlge teise meediumi keelde. Aga… päris nii laisalt ka ei lähe. Pigem siis mainida inspiratsiooniallikat kusagil vähem prominentsel kohal.
Sest karaktereid pole. Mõte on kaotsis. Lugu ei jookse. On nimed, on dialoogitükid.
Seda imetlusväärsem on Katariina Undi näitlejatöö.
Ja positiivselt poolelt veel: kooripoiss laulis ingellikult.
Esimene reaktsioon oli paraku, et pole ammu nii halba filmi näinud…
Filed under: Kultuur
Ott Sepa monoetendus “Rumm ja viin”.
Filed under: Kultuur
Vahepeal loetud:
Raamat iseenesest oli täitsa hea. Ja isegi Sauteri tõlke vastu poleks nagu peaaegu midagi, kui välja arvata mõned üsna valusad apsakad, mille toimetaja oleks pidanud kindlasti avastama. Eriti arvestades, et tegu uustrükiga…
Vuorise “Joomahullu päevaraamatu” järjed jäävad minu arust esimesele päris tublisti alla… Aga rannalektüürina pole viga.
Ah jaa. Ühel ööl lugesin läbi Reinla “Teofrastuse”. Ja lahistasin muidugi nutta.
/Mitmed mu eakaaslased on seda oma lapsepõlve hea raamatuna meenutanud, mina lugesin aga esimest korda./
