Filed under: Kultuur
Tartu Uue Teatri Grapsi-tribüüt õnnestus. Ja kuidas veel.
Minnes ei teadnudki nagu, kas minna kõrgete ootustega (“Ird, K.” on ju suurepärane ja teisedki Uue teatri asjad väga-väga head), või siis igaks juhuks suuri ootusi püstitamata – ikkagi esimene Annuse lavastajatöö, mida näen, pealegi puudus Haasma lauljavõimetest ka igasugune ülevaade. Rääkimata kõikvõimalikest libeda tee kohtadest, mida hea fantaasiaga kerge välja mõelda;)
Aga. Oli nalja, oli omajagu mõtlemisainet, oli palju head muusikat, oli vaimukaid leide. Bänd oli super ja heli väga hea, andis vaat’ et nii mõnelegi rock-kontserdile silmad ette.
Muidugi oleks hea, kui enam-vähem kõik statistikesed kujutaksid enam-vähem ette, mida nad parajasti laval tegema peavad. Et ei tekiks olukorda, kus laval on tantsunumbrikese ajal kolm enam-vähem koordineeritud tegelast ja üks peata kana. Ja noh, isegi alternatiivteatri rokietendus ei ole minu arust koht, kus õlut juua ja purkidega kolistada (kultuuriinimene=?kultuurne inimene).
Lisa kommentaar Seni, siiani
Lisa kommentaar
