Filed under: Kultuur
“Francesca” on üsna tüüpiline Ida-Euroopa film sitsikleidi, trööstitu ümbruse ja lääne unelmaga. Pean muidugi tõdema, et ootustele vastas see võrdlemisi täielikult, vaid positiivne üllatus jäi ära. Mis ei tähenda, et tore poleks olnud.
Ma täiesti usun, et päris mitmed kihid jäid minule võõraks ja avamata: lihtsalt kultuuritaust on teine. Stereotüübid-stereotüübid-stereotüübid… Ei tea, kas sellepärast oli valitud ka stereotüüpne vorm? Igal juhul tundub nüüd, et oleks tulnud see ETV “Härra Lazarescu surm” ka ära vaadata. Aga noh, teinekord on vaja tööd ka teha.
Ma vist tean, miks ma nii vormiteemades kinni olen. Lugesin hiljuti Eco “Jalutuskäike kirjandusmetsades” ja tahtsin näha head filmi, mis mängiks tempoga; mis juhataks, kuidas seda vaadata tuleb. Tahtsin olla metavaataja. Aga minu peale ei olnud mõeldud…
Korralduslikult poolelt:
Esiteks oli huvitav, et kinokülastajatest genereerus järjekord, millest võib-olla vähem ülbe inimene ei julgeks mööda trügida, et õigeks ajaks saali jõuda. Eriti arvestades, et ei tea ju, ehk ootavad kõik need inimesed sama filmi. Ehk annaks kuidagi teadustada, et algab sisenemine sellele-ja-sellele seansile? Samas, kuidagi saime ju kõik ikka kohale.
Teiseks oli päris huvitav vaadata filmi, mis nihkus ära, nii et tegelaste pead lõigati sujuvalt maha; kui tähelepaneliku kinokülastaja palvel pilt tagasi pandi, tehti seda natuke liiga julgelt, nii et subtiitrid kadusid ära ning ekraani ülaserva ilmus mikrofon, mida sinna teps mitte vaja polnud… Päris pikast sõnalisest stseenist aru saamisel pidime seega toetuma loomulikule intelligentsusele…
Filed under: Kultuur
Mulle meeldivad antiutoopiad. Ja nii hea on vahel leida ulmeraamatuid, mis minu mõistes antiutoopiate hulka liigituvad, st kus sündmustik lähtub pisut murelikust fantaasiast – “kui nii edasi läheb, on varsti nii”. Ja mille autor mõistab ja mõistatab inimest sügavuti. Nagu Heinlein romaanis “Kuu on karm armuke”.
/…/ Inimsüdames peitub vist kirglik igatsus takistada teisi tegemast nii, nagu neile meeldib. Reeglid, seadused – alati kellegi teise jaoks. Hämar osa meist, miski, mis oli meis olemas enne, kui puu otsast alla tulime, ja mida me ei suutnud lahti raputada, kui hakkasime kahel jalal käima. Sest ükski neist inimestest ei öelnud: “Palun võtke see seadus vastu, et ma ei saaks teha midagi, millest tean, et peaksin selle lõpetama.” Njet, tovarištši, alati oli midagi, mida nad ei kannatanud oma ligimesi tegevat. Peatage nad “nende heaolu nimel” – mitte sellepärast, et see kõnelejale kuidagi kahjulik olnuks. /…/ – lk 199
/…/ Aga Prohvus ei paistnud muretsevat. Ta rääkis reporterite hordidega, naeratas lõpututel pildistamistel, tegi avaldusi, teatades maailmale, et usaldab väga Rahvaste Föderatsiooni ning on kindel, et meie taotlusi tunnustatakse, ja et ta tahab tänada “Vaba Luna sõpru” suurepärase abi eest, mis tõi Terra heade inimesteni meie väikese, aga vastupidava rahva loo – VLS-id olid Stu, üks professionaalne avalike suhete firma, mitu tuhat kroonilist pöördumistele alalkirjutajat ja suur laadung Hongkongi dollareid. /…/ – lk 219
/…/ Küsisin Prohvuselt, kuidas oleksin pidanud käituma. “Ebasõbralikule küsimusele vasta alati küsimusega,” ütles ta mulle. “Ära kunagi palu täpsustada; sulle pannakse sõnad suhu.” /…/ – lk 249
/…/ “Juhitud demokraatia on imepärane asi, Manuel, juhtijate jaoks… ja selle suurimaks tugevuseks on “vaba ajakirjandus”, kui “vaba” defineeritakse kui “vastutustundlikku” ja juhtijad defineerivad, mis on “vastutustundetu”.” /…/ – lk 250
/…/ Kuulsin, kuidas Prohvus kunagi minu nooruspäevil ütles: “Manuel, kui seisad silmitsi ülesandega, millest sa aru ei saa, tee ära see osa, millest saad aru, ja siis vaata uuesti.” /…/ – lk 354
Hea raamat on. Kes ei usu, lugegu. Kes usub… see loeb nagunii.
Filed under: Närimised
Üldiselt on ju kaks suurt suunda, milles telekanalid omavahel konkureerivad: reklaamiraha ja vaatajate tähelepanu. Tallinna televisioon ei soovi väidetavasti kumbagi? Aga milleks siis üldse? Et oleks väljund? Kas kodanikuühendused on huvitatud väljundist, mis ei jõua kuhugi? Või ongi eesmärk, et põhimõtteliselt oleks nagu ka teistele organisatsioonidele väljundit pakutud, aga nad pole huvitatud, niisiis saab kanalist keskerakonna isiklik hääletoru?
Loogika otsimine on vist naiivne tegevus. Pigem siis soostuda, et mina ei mõista ega hakkagi mõistma.
Filed under: Kultuur
Veel üks “Vanemuise” etendus seljataga, sedakorda sõnaline.
Ma pole enam ammu näinud nii staatilist etendust. Ilmselt siis klassikalist sõnalavastust… aga mitte ilmtingimata heas mõttes klassikalist. Seni, kuni see staatika realiseerus staatilises elektris peaosaliste vahel (ka Jenny ja maadami vahel), polnud nagu viga. Kui aga lava rahvast täis sai, hakkas pisut häirima.
Tekst ja idee on ju iseenesest tänuväärsed, ilmselt eriti veel 2006. aastal, kui tükk esietendus. Kust jookseb piir vastuvõetava ja vastuvõetamatu vahel? Ja kui senine vastuvõetamatu on ühtäkki üldine, kas see on siis edaspidi kuidagi vastuvõetavam? Ühesõnaga selline mõõdukalt masendav lugu üle oma varju hüppamisest. Pisut jantlikus kastmes. Ja võlgadeni kõrvus.
Üldmulje: korralik. Ilma Maarja Jakobsoni ja Külliki Saldreta poleks sedagi.
Filed under: Kultuur
Kõigepealt: ma saan aru, et ma pole sihtgrupp. Siiski, ma armastan lasteraamatuid. Selliseid häid, mis saavad täiskasvanuna lugedes võib-olla pisut teise värvingu, aga mis jäävad sellegipoolest suurepärasteks.
Ühesõnaga, minu kriitikameel lülitus etenduse käigus välja. Lähedal istunud laste poolihääli selgitused oma vanematele olid muidugi seoste nägemisel abiks. Ja kiituseks tegijatele, sest lapsed püüdsid loo loogikat lennult. Ja muidugi oli südant soojendav näha, kui palju publiku hulgas lapsi oli (eriti võrreldes suviste „Kolme põrsakese ja hea hundi“ ning „Vendade Lõvisüdametega“, kuhu olid vaid mõned lapsed ära eksinud).
Huvitaval kombel oli lool justkui ainult algus. Kui lugu juba selline detektiiviteemaline, oleks oodanud teemaarendust ja lõpetust ka. See ei räägi just suurtest detektiivivõimetest, kui ära viidud masin, mida otsima mindi, leitakse poolkogemata… Nii et loojutustamise poolest jäi etendus pisut eklektiline. Aga tühja sellest, vaadata oli palju.
Ja see kujundus! Värviline võlumaa. Ja kava. Selline peabki olema lasteetenduse kava, eriti kui peategelane nõnda popp bränd.
Pärl oli minu arvates Maarja Mitt oma mõlemas rollis. Tõtt-öelda jäi ta enam-vähem ainsana silma ka lavaka „Kajakast“ NO-teatris. Eks tal oli muidugi võrdlemisi silmajääv roll ka. Järelikult siis õigusega.
Filed under: Kultuur
Ja ilma naljata! Ka ise lähen kindlasti uuesti. Ja kohti on. Mis on iseenesest päris piinlik, sest etendus on suurepärane ja toredat teatripublikut peaks ju Tartus leiduma.
Kui nüüd kirjeldada, siis… Tahaks kasutada sõnu, millega kirjeldaksin head filmi. Sest poolkogemata saigi kõik need “kostüümid, mis maksavad vähemalt 30 000 eurot” (mitte, et see filmi puhul määrav oleks), tuisud ja muu selline ette kujutatud. Et “visuaalselt võimas ja sümboliliselt laetud” või midagi. Samas tegelik visuaalne lahendus oli oma lihtsuses ja löövuses sõna otseses mõttes geniaalne. Pagan, kui hea mulje see etendus jättis!
Sisu? Sisaldub pealkirjas. Lõppude lõpuks: kes oskaks soovitada kedagi, kes teaks, kes ta ise on, ja suudaks seega öelda, kes olen mina? Või sina? Vaimukas ja moodsalt diip õhtupoolik. Ja samas ikka päristeatri moodi (ehkki, kui mõtlema hakata, kellele soovitada, siis pigem neile, kellele hea eesti film meeldib; teatrisõbrale muidugi ka, ehkki teatrist paralleeli nagu ei leiagi). Ei, selleks peab kohal olema, et aru saada.
Ovatsioonid kestavad.
