Keerdtrepist üles

Kiirustamise vahele väike vahearuanne jälle:

Teatris:

NO-teatri “Kes kardab Virginia Woolfi?”

Vanemuise “Mary Poppins”

Ausõna midagi oli veel, aga mis ei meenu, see ei meenu

Tartu Uue Teatri Grapsi-tribüüt õnnestus. Ja kuidas veel.

Minnes ei teadnudki nagu, kas minna kõrgete ootustega (“Ird, K.” on ju suurepärane ja teisedki Uue teatri asjad väga-väga head), või siis igaks juhuks suuri ootusi püstitamata – ikkagi esimene Annuse lavastajatöö, mida näen, pealegi puudus Haasma lauljavõimetest ka igasugune ülevaade. Rääkimata kõikvõimalikest libeda tee kohtadest, mida hea fantaasiaga kerge välja mõelda;)

Aga. Oli nalja, oli omajagu mõtlemisainet, oli palju head muusikat, oli vaimukaid leide. Bänd oli super ja heli väga hea, andis vaat’ et nii mõnelegi rock-kontserdile silmad ette.

Muidugi oleks hea, kui enam-vähem kõik statistikesed kujutaksid enam-vähem ette, mida nad parajasti laval tegema peavad. Et ei tekiks olukorda, kus laval on tantsunumbrikese ajal kolm enam-vähem koordineeritud tegelast ja üks peata kana. Ja noh, isegi alternatiivteatri rokietendus ei ole minu arust koht, kus õlut juua ja purkidega kolistada (kultuuriinimene=?kultuurne inimene).

Eks pean minagi alustama sellest, et Sarneti “Idioot” ei ole Dostojevski “Idioot”.

Vähe sellest. Väga tugev alustekst on väga libe tee. Ja Sarneti “Idioodi” stsenaarium on selle hea näide. Ma ei väida sugugi, et kui miski on millegi ainetel, peab see olema detailitruu ümberjutustus, tõlge teise meediumi keelde. Aga… päris nii laisalt ka ei lähe. Pigem siis mainida inspiratsiooniallikat kusagil vähem prominentsel kohal.

Sest karaktereid pole. Mõte on kaotsis. Lugu ei jookse. On nimed, on dialoogitükid.

Seda imetlusväärsem on Katariina Undi näitlejatöö.

Ja positiivselt poolelt veel: kooripoiss laulis ingellikult.

Esimene reaktsioon oli paraku, et pole ammu nii halba filmi näinud…

Ott Sepa monoetendus “Rumm ja viin”.

Vahepeal loetud:

Raamat iseenesest oli täitsa hea. Ja isegi Sauteri tõlke vastu poleks nagu peaaegu midagi, kui välja arvata mõned üsna valusad apsakad, mille toimetaja oleks pidanud kindlasti avastama. Eriti arvestades, et tegu uustrükiga…

Vuorise “Joomahullu päevaraamatu” järjed jäävad minu arust esimesele päris tublisti alla… Aga rannalektüürina pole viga.

Ah jaa. Ühel ööl lugesin läbi Reinla “Teofrastuse”. Ja lahistasin muidugi nutta.

/Mitmed mu eakaaslased on seda oma lapsepõlve hea raamatuna meenutanud, mina lugesin aga esimest korda./

… ja väga halb raamat, mis ei lase end käest panna:

Väike tõrvatilk tagakaanelt, mis paneb mõtisklema, kust üldse tulevad tagakaante “sisukokkuvõtted” (filmide sünopsistega on asi selgem…):

kui tädi Julia on 32 ja minategelane 18, siis mis nipiga on tädi Julia temast 30 aastat vanem?